Külalood


KUIDAS PIDI KAARDILT KADUMA VÕERDLA EHK OTSUSTAVAD AASTAD,
1960-1970 - ndad VÕERDLA KÜLA LOOS

Maardu Fosforiidi
kaevandamisel
kadusid kodud
muistsed põllud mulla alla

1930 - ndatel oli Võerdla kenasti toimiv külakogukond oma 22 taluga. Oli rikkaid suuri talusi ja väiksemaid saunikukohti. Nii mõnigi talupere oli ja on praegugi omavahel seotud sugulussidemetega. Aga kooli- või leerikaaslased,  ristilapsed -ristivanemad, niisama head naabrid ollakse juba kaugest esivanemate ajast , 7-8 põlve tagasi,  mitusada aastat. II Maailmasõda ei mõjutanud külaelu märkimisväärselt. Üheskoos saadi hakkama nii venelaste kui sakslaste võimu ajal
1960 – ndate teisel poolel hakkasid toimuma siin suured ja pöördumatud protsessid.
 Algas Maardu Fosforiidi ajastu.

 Vaadates Eesti Vabariigi aegset kaarti ja tänast põhikaarti, siis võib öelda, et üle 15 hoone/talukoha ehk Väike -Võerdla, nagu tol ajal kutsuti, jäi kaevanduse alla: Eeriku, Mutti, Varekse - Sambla, Loigu, Pajuvälja, Lassi, Loopere (Loovälja), Polli, Ärgemäe, Pruuali, Suurevälja, Pritsi, Sarika, Paemurru.

Säilinud on ainult Suur -Võerdla osa (v.a 2 talu) Ületee, Vainu, Puska, Tõnu, Tõnikse, Esku, Nigula, Saue. Hävitati 2/3 külast.
 
Linda Veller Lepiku talust:
Maardu Kombinaat hakkas peale Kallavere asundusest, seal oli 14 talu. Ja Kroodi küla. Meil oli kindel kolimise jutt  1967 aastal. Enne seda 4-5 aastat oli juba Kombinaadi poolt käidud kodus hindamas hooneid ja puid. Siis kolis kohe Paju talu. Meid ikka lasti seal veel karjääri ajal elada. Polli talu läks enne meid ja seal ka enne veel vanaperemees suri . 1967 aasta aprilli algul suri meie isa. Isa oli veel kodus, matmata kui hindajad tulid teist korda... Ega neid kortereid naljalt ei oldud nõus andma. Eks seepärast ongi kõik inimesed sedasi laiali nüüd.  Meil oli hea juhus, et ise Kallaveresse saime osta, vanasse Prantsi sauna, elamise. Kõik asjad, mis sai, võtsime ikka kaasa. Oma palkmaja võtsime lahti ja tõime kaasa. Vanad seinapalgid ja katused tegime küttepuudeks ja  tõime ära. 1968 aastal tõime viimased asjad. Ei mäleta, et maha jäetud kohtadel erilist vandaalitsemist või varastamist oleks olnud. Meil läks küll kaduma põllutööriistu – 2 sahka. Toas oli käidud ja vanaaegne kapp ära viidud. Lume peal olid viimise jäljed veel näha... Isegi vanu rauatükke veeti laiali. Lepistikust oli viidud traktoriga ära küttepuid aga nagunii oleks need karjääri alla jäänud. Ei meie uurinud kes need viijad täpselt olid.
Kui karjäär veel kaugel oli lasti meil majas sees elada. Algusaastatel käidi ikka inimestele ütlemas kui lõhkama hakati. Siis panime loomad lauta kinni ja läksime ise ka varju. Hiljem ei enam . Pidime ise vaatama ja end hoidma. Huvitav, et loomad ega inimesed kordagi pihta ei saanud. Elektrit meil majas enam ei olnud, petroollambi valgel elasime. Kaev oli ka ammu kuiv. Paju omadel oli karjäär lähemal aga kaev oli vett täis, ju siis veesoon tuli teiselt poolt. Vedasime vett Pajult ja loomi ka jootsime seal. Piimaauto aegajalt tõi tsisterniga Jõelähtmest meile vett ja lasi kaevu. Vana paekivi kaev aga kaevu põhi oli nii kindel, et vesi ära ei immitsenud. Mäletan, et tulime ühel ilusal suvisel pühapäeval kirikust, jala sai ikka käidud ja vaatasime eemalt kuidas Sirkli ja meie maja olid nagu halli suitsu sees. Ju siis see diktüoneema põles ja nagu udukord oleks eemalt vaadates olnud. Muidu leegiga ei põlenud. Väga kõrged hunnikud olid Ülgase pool, nende tippudest tõusis suitsu nagu korstnast. Ameerika - Häälest kuulasime kui räägiti et Põhja-Eesti on üks Euroopa saastatumaid piirkondi selle fosforiidi pärast. Väga lohakalt käidi fosforiidiga ümber. Toodi need valged, nagu jahu hunnikud põlluveerde maha. Ei keegi viitsinud neid laiali ajada. Oli vist soolaka maitsega. Loomad sõid ja jäid haigeks. Ükski Eesti põllumees vabatahtlikult seda poleks ostnud, ei peetud teist miskiks väetiseks.

Liivi Sagara (Kangur)Samblalt:
Meie pere lugu.
Olid eelmise sajandi kuuekümnendad. Aeg, millal Maardu kaevandused hakkasid alla neelama Võerdla, Kroodi ja Kallavere külasid. Järjest kadusid kaardilt Kadaka, Suurevälja, Kupja, Lepiku, Eeriku, Pritsi, Polli, Nurme, Teearu, Lillevälja, Paemuru, Ärgemäe, Sambla...Terved külad lihtsalt kaotati ja pered pidid otsima uued elamispaigad. Kes sai korteri, kes püüdis uut elamist üles ehitada. Eeriku sai krundi Jägalasse, Paemuru Kallaveresse, Lepiku Kallaveresse jne. Ärgemäe pere pidi minema kahte kohta: Juuli ja Elli Saarepuu Jägala asundusse, kus nad said väikse korteri, poeg Erich oma perega Kallaveresse korterisse. Muidugi leidsid kõik endale uue peavarju, kuid kõik ei möödunud nii valutult.
Minu vanemad Sambla talust olid alustanud majaehitust Pääskülas. 1971. aasta viimasel suvel olid maal veel vanaisa Anton Kangur ja ema Leida Kangur. Emal oli veel viimane aasta, et kätte saada pensioni, kevadel oli maha pandud kartul ja juurvili. Kaev oli veest tühi, ainult ühes allikas oli vesi. Lõhkamisel lendasid kivid katusele, maja seinad olid õhukeseks raputatud. Septembris oli veel vaja kartul maast võtta, kõik ülejäänu oli juba kolitud. Anton, kes oli elanud Samblal 84 aastat, sündinud, kasvanud, pere loonud, lapsi matnud, sõjad üle elanud, ei suutnud vaadata oma elutöö kokku lükkamist. Siis ta süda seiskuski...

Piret Hellaste (Toomla talu)mälestused:
“...Mäletan vanavanemate ja ema murelikke jutuajamisi, ei saanudki aru millest aga vanaema Hilda  rääkis midagi Kallaveresse kolimisest. Vanaisa Jaan näitas kuhu meie köögiakna all hobustekoplis oli jälle puurauke tegemas käidud.
Ühel suvel, koolivaheajaks maale tulles, oli küla äkki võõraid täis. Küla keskele, sinna kus on praegu uue Tõnikse elumaja, seadsid end sisse terve trobikond venekeelseid onusi -Geoloogid. Elasid vagunites, kuulasid kõva häälega raadiot ja pesid end õuepeal kausis.  Vanaema keelas karmilt nende võõraste lähedusse minna ja nendega rääkimise hoopiski. Vahest õhtuti käisid nad meilt vanaema käest 3 liitrise purgiga lüpsisooja piima ostmas. Kord juhtus ka et vanaema  pahaselt porisedes tuppa tuli ja kaebas vanaisale et oli võõraid meie kirsipuust käinud ära ajamas.
 Aegajalt käisid kohutavalt tugevad paugud ja läbi õhu vuhises kivikilde. Siis jooksid vanaema või vanaisa alati õue ja käskisid meil kuhugi katusealla varju minna.
Vanaemal käis suunanäitamine ikka et seal Lassi või Rätsepa või Sambla pool. Midagi ei saanud aru!  Seal olid ju vaid suured sügavad kraavid ja kiviklibu mäed kuhu minna ei tohtinud. Aastaid hiljem mõistsin, et need olid talude nimed. Seal olid elanud minu ema ja tädide koolikaaslased ja vanaema -vanaisa tuttavad....”

Üks vana intervju Jaan Tomingaga Tõnikse talust elust fosforiidiakaevanduse naabruses:
 (Allikas: Harju Elu 23.11.1974, Olev Piibeman “Kui neid suuri tükke poleks”)
“...Eks töörinne ole aja jooksul ligemale nihkunud ja pauguaine minööridel natuke teisemast mastist kui sakslastel sõjaaja lõpul. Nii juhtuski hiljaaegu et naabril rikkus paelahmakas kuuri katuse tükkis aampalgiga. Peenemaid tükke pudenes mujalegi.
Eks Jaan selgitanud ka küllatulnud väimeespojale, et nüüdsest tegevat kombinaat eraalgatusele ehk indiviidaiapidajatele ekstra- toimetavat põllurammu õhuteel kätte. Et asi alles katsetusjärgus, sellest ka need üksikud suuremad aheraine tükid sees...
Jaan ise olla harjunud, ikkagi erusõjamees. Muretseb rohkem naabrite pärast. Äkki võtavad kätte ja jätavad vanema mehe üksi....”

Maiu Pintman (Toming) Tõnikse talust mäletab:
“...Kaevamise käigus tuli maa seest välja diktüoneema kiltkivi. Õhuga kokku puutudes see süttis. Õhk oli seda tossu täis ja meie pidime seda sisse hingama. Oleks võinud kaevandusjäätmed katta õhukese mullakihiga aga seda ei tehtud. Külas koduloomade jalad jäid haigeks: luud jäid nõrgaks, liigesed paistetasid – jalad ei kandnud loomi enam. Loomad elasid vaid 7-8 aastaseks. Ka pinnavesi mida loomad jõid oli ju reostatud. Kuivadel aastatel tuli lammastel “sootõbi”. Diktüoneema põlemise aurudest saastusid ka heinamaad ja talvel lambad sõid seda heina mille tulemusena hakkas neil vastu kevadet vill seljast maha tulema. Lehmade joogivette lisasime apteegist toodud kaltsiumi.  Loomadele sai joogivett toodud piimanõudega Esku tallu rajatud kolhoosi noorloomalauda kaevust. Küla kaevud olid tühjad. Sinna lasime oma raha eest tuua vett Kostivere jõest....”

Kõik mis oli määratud kaevanduse alla jääma lõhuti hoolimatult ja kaevati lihtsalt maasse. Kohalikud külamehed käisid Maardu Keemiakombinaadi alal siis salamahti küttepuid tegemas. Kord jäädi ka ametivõimudele vahele.

Asi lõppes nii, et külamehed maksid Maardu Keemiakombinaadile trahvi 518.- rubla, mis oli selle aja kohta suur summa.

Helje ja Tiit Truumaad Ületee talust räägivad:
“...Kui jälle lõhkama hakati, pandi isegi maanteel liiklus seisma. Mehed punaste lippudega seisid teel. Paju tee juures ja Kostivere tee otsas. Laeng tehti ikka tugev. Mitte 10 väikest, nagu ette oli nähtud, aga 1 suur .Siis saadi ka suur auk kohe valmis. Ühel korral vajuski selle suure laengu ajal  Sirkli talu vana hoone laiali. Samamoodi vajus kokku ka pool küüniseina. Kui lõhkama hakati, teavitati sellest tavaliselt ja lastel kästi keldrisse varjuda. Oli ka kordi kui ei teavitatud. Truumaa Piret mäletab täpselt, kuidas nad vendadega ikka vahel keldris pidid istuma. Kord lendas suur kivilahmakas 200 liitrisesse veenõusse. Jõudu oli tal veel nii palju, et põrkas veenõust edasi Moskvitsi katusele ja lõhkus selle. Kord lendas lõhkamise ajal suur kivisadu maja plekk-katusesse. Katus oli kui sõelapõhi. Pärast tulid lõhkajad ise vaatama. Kombinaadi töömehed tinutasid katuseaugud kinni kuid see töö tuli mõne aja pärast kohalikul katusemeistril õigesti ümber teha. Kui aknaklaase katki läks, tuli kohale kohe spetsiaalne aknaparandusbrigaad.
1975 aastal kutsuti ka meid Maardusse, Kombinaadi juristi jutule. Oligi planeeritud Ületee talu maha võtta. Eks olekski võetud kui Kostivere sovhoosi direktori naine, pr Saarepera poleks hakanud organiseerima, et Sirkli lautadesse saaks sisse tuua sovhoosi noorloomad. Siis oligi Kombinaat loobunud -neil oli odavam Ületee koos Sirkli talu varemetes  lautadega alles jätta kui ehitada Kostiveresse uued laudahooned.
Mahajäetud karjäärid olid suured kiviväljad mis sisaldasid endas ka ohtralt diktüoneema kivimi kilde. Need aga õhuga kokku puutudes süttisid sageli iseenesest. Selle tulemusena tekkis mürgine aur ja hais mida pidime tihi sisse hingama. Ka praeguse mälestussamba juures paljandus diktüoneema, kaua aega ei kasvanud seal isegi taimi. Karjääri aladele istutati mets.Metsa istutamise  tehnoloogia oli huvitav. Lennukitelt lasti alla mulla-turbakotid kus sees olid kasetaimed. Hiljem linnakoolide lapsed käisid neid allaloobitud taimi kohendamas. Männiistikute jaoks ajas traktor vao ette ja sinna siis istutati. ...”

Paul Peetrimägi Vainu talust kirjutab:
“...Ma ei mäletagi aega, kui poleks olnud mingeid kaevandus- ja  keskkonnaprobleeme. Möödunud sajandi kuuekümnendatest hakkas peale tungima Maardu karjäär. Karjääri alla kadusid majad, maad ja põllud.
Mida aeg edasi seda kiiremi nihkus kaevandus, ilmusid järjest suuremad ekskavaatorid ja võimsamaks muutusid lõhkamised. Elati pidevas hirmus, et millal jõuab järjekord meie kätte ning küsimus oli selles, kas antakse korter Kallaveresse või saab Kostiveresse.
Mitmete asjaolude kokkulangemisel fosforiidi ja paekivi kaevandamine peatus möödunud sajandi kaheksakümnendatel. Kolmveerand Võerdla külast oli kadunud, järelejäänud hooned olid poollagunenud, kaevud jäänud tühjaks või vesi rikutud, suurest vibratsioonist olid isegi lagunenud sajandeid seisnud kiviaiad.....”

1976 a.-l liideti Jõelähtmega Loo alevik, osa Muugast ja Viimsist ning Raasiku ümbrus. Majandite piirid pidid olema kooskõlas külanõukogude piiridega. Selle reformiga kaotati vallas üle 14 küla. Põhjenduseks toodi, et külasi on palju ja elanikke vähe. Sedasi sai järelejäänud Võerdlast Rebala küla osa ja nimi “Võerdla” kadus mõneks ajaks ametlikust asjaajamisest.

Endla Saarma (Rauam)Tõnu talust meenutab:
“.. Meil Tõnul oli ka kõik üles öeldud. Maja, viljapuud ja marjapõõsad loetud ja kirja pandud.
 Kord oli sedasi, et kui võtsid kombinaadi poolt korteri Kallaveresse siis läksid sinna ja hakkasid ka kohe üüri maksma. Oma mahajäävat maja ise lammutada ei tohtinud. Aga Kallavere võõrad inimesed tassisid salaja ikka kõik laiali. Sambla, Lassi, Loopere – kõik tassiti peale omanike lahkumist laiali. Kes ei võtnud Kombinaadi poolt pakutud korterit sellele maksti maja välja võileiva hinna eest. Ka õunapuud ja marjapõõsad maksti inimestele, 1-2 rubla taimest. Minu ema-isa Kallaveresse ei tahtnud ja hakkasid ka ise otsima kohta. Enampakkumisel oli Kaberlas vana poollagunenud mõisahoone. Aknad olid laudadega kinni löödud... Lookülaski oli üks maja pakkumisel. Eks sellest ajast meie majagi jäi lohakile. Iga päev oli minek.
Meie vana vahtra otsa pandi aparaadid ülesse, et seda radiatsiooni mõõta. Diktüoneema põles vahetpidamata. See oli õudne hais mis tuli kui karjääripoolt tuul oli.
Lasti ikka väga suuri pauke korraga. Liiklus pandi seisma Sirklil ja meie juures ka. Paukude ajal tulid kivikillud katustesse ja akendesse. Isegi meie juurde tulid. Sellest ajast saadik meil elumajas pragusi mitmes kohas. Ja korstnas  on suured praod sees.
Suur tänu muinsuskaitse inimestele, et see asi lõpuks pooleli jäi...”

Peep Pillak “ Vello Lõugas-in memoriam” (Allikas: Internet)
“..Nõukogude võimud plaanitsesid laiendada fosforiidikaevandamist Tallinna külje all Jõelähtmes.
Juba 1979. aastal ilmunud artiklis .Murrangust murranguni 4000 aastat. kirjutas Lõugas:
.Põhja-Eestis, Tallinnast paarkümmend kilomeetrit ida pool, asub väike Rebala küla, mis
säilinud muististe põhjal otsustades peab samuti pärinema I aastatuhandest e.m.a. See küla,
mille lähikonnas on kobaras teised juba muinasaja lõpul misjonäride poolt kirjapandud külad
(Jõelähtme, Kostivere, Parasmäe, Koila, Vandjala, Võerdla, Ülgase), on tähelepanuväärse ürgkogukondliku keskusena andnud nime muistsele kihelkonnale ja maakonnale (Rävala) ning
isegi Tallinna linnale (Reval).
Lõugase juhtimisel 1982. aastal alustatud arheoloogilistel päästekaevamistel Rebala küla
karjamaadel avastati vanimad teadaolevad põllulapid Ida-Euroopa metsavöötmes, mille iga
ulatub 2000 aasta taha. Peterburi maantee äärest avastati vanimad teadaolevad kivikalmed
Eestis, mis pärinevad VIII-VII sajandist e.m.a. Vello Lõugas alustas võimumeestega võitlust
fosforiidi kaevandamise peatamiseks ja arheoloogilise kaitseala loomiseks ning võitis...”

Ester ja Arved Peetrimägi  Vainu talust kirjutavad:
“...Oleme üle 80 aasta vanad Ester ja Arved Peetrimägi, elanud kogu elu Võerdla külas ja pidevalt on meid kummitanud sõna: kaevandus. Nõukogude ajal oli fosforiidi kaevandamise oht. Majapidamised saadeti laiali üks teise järel. Käisime ka uut eluaset otsimas, sest karjäär oli mõeldud Jõelähtme kirikuni.
Elu läks pidevalt hullemaks. Ühel veebruarikuu päeval töölt tulles oli päeval olnud tugev lõhkamine ligidal. Karjääri poolses maja küljes oli purunenud 12 pikka aknaruutu. Vanaema oli üksi kodus ja hakanud aknaid katma vatitekkide ja talveriietega.
Teine meeldejääv juhus oli kui koju tulles oli voodis laekrohvi hunnik ja lakka vaatama minnes lebas lakas umbes 2 kg nõukogude aegse vormileiva suurune kivi kamakas mis oli plekk katusest läbi tulnud. Kristallist vaasid ja kausid asusid ainult laua all.
Need on meie meeldejäävamad mälestused eelmisest kaevandusest ja nüüd kummitab uus kaevandamise oht. Seekord hakatakse uuristama jalgealust. ...”

Raul Kurg (Allikas: Tõnu Hagelberg, Maaleht nr 6(490)13.veebruar 1997)
“...Maardu Karjäär tuli maad mööda aina edasi.Terved külad ja talud jäid selle alla.Vanad talumehed kelle kodud ümber pöörati surid varsti. Kaevandussaadust peeti fosforväetiseks, aga taim ei saanud seda kätte. Siis öeldi, et mõjub kauges tulevikus, nagu ikka kõik head asjad. Nii sai üle 2000 hektari valla territooriumist hävitatud....”

On külasi, mis on jäänud tühjaks II Maailmasõja ajal. Mõni küla on lakanud olemast peale suuri küüditamisi. Võerdla külale sai saatuslikuks Maardu Keemiakombinaadi fosforiidikaevandus.
 Kadunud talukohtade ja lahkuma pidanud perede meenutamiseks on paigaldatud 5.mail, 2005 a. mälestuskivi Tallinna Prügila tee  äärde, vana, maha jäetud ja laguneva endise Kostivere kõrtsi taha heinamaale. Suur osa tänasest vallarahvast seda ei teagi.

Sellel , 2009 aastal elab Võerdlas  aastaringselt veel 13 inimest 5 talus: Puskal, Toomlal, Tõniksel, Vainul ja Ületee talus (Sirklil). Ja kahjuks on jälle sama mure südames. Planeerimisel on  Maardu II maa-alune graniidikaevandus.
Kas nüüd siis on meie, viimaste olijate käes kord loovutada oma, veel olemasolev koduküla uuele  kaevandusele?